Näidendi peategelane on kirjaniku enda karikeeritud portree. Ka siin tulevad ilmsiks kirjaniku loomingu põhilised vasturääkivused: ühest küljest võitleb ta naiste võrdõiguslikkuse eest, teiselt poolt aga ei taha lubada noortel tütarlastel meestelektüüri lugeda. Ka näidendi lõpus jääb Björnson endale truuks - näidendi peategelased jõuavad arusaamisele, et perekonna purunemine oleks suurim õnnetus ja «ainult maateadus ilma armastuseta ei kõlba kusagile».