Pariis 1944. Saksa okupatsiooni lõppedes süüdistatakse Édith Piafi koostöös sakslastega. Tuntud lauljatari ähvardab esinemiskeeld. Püüdes meeleheitlikult tõestada oma süütust, satub Piaf kokku noore andeka laulja Yves Montandiga. Nad alustavad koostööd ja üsna peagi ka armuvad. Yves’i armastus ja sellega kaasnevast õnnetundest inspireerituna kirjutab Édith laulu, mis teeb temast legendi – «La vie en rose».

Édith Piaf kehastas julgust armastada kogu hingest ja pingutada muusika nimel viimse detailini. Elu ei kohelnud teda alati siidkinnastes – ta elas tänaval, kaotas lapse, seisis rohkem kui ühel korral kuristiku serval. Kuid kõigest hoolimata jäi ta alati truuks muusikale ega kahetsenud midagi – Non, je ne regrette rien.