Elust Madeira saarel keset Atlandi ookeani, Euroopa rannikust 900 km ja Aafrikast 600 km kaugusel, kirjutab toimetaja Varje Talivee, kes elab seal juba üle kolme aasta. Ta jagab ka soovitusi, milliseid kohti saarel külastada.
Alustasin selle tillukese, aga nii mitmekesise saare elust kirjutamisega kaks ja pool aastat tagasi. Püüdsin kaante vahele talletada kogemused, millest võiks kellelegi abi või kasu olla.
Madeira, paljude jaoks tuntud kui igavese kevade saar, Atlandi pärl ja Euroopa Havai, on uskumatult väike (pindala 741 km²) ning kõrgub keset üüratut ja sügavat ookeani. Samas tundus siin esmalt kõik nii suur. Lõputu ookeaniavarus ja hiiglaslikud lained, majesteetlikud kaljuseinad, sügavad-sügavad orud, taevas «ujuvad» pilvelaevad, taimed, mida meie põhjamaalastena oleme harjunud nägema väikestena — jõulutähed, kaktused, võililled, mustikad kõrguvad siin mitmemeetriste puudena — või puudel rippuvad avokaadod, mis on suisa meloni mõõtu. Ja hiiglaslikud eukalüptid ning teised meie jaoks eksootilised puud, mille latvade nägemiseks peab pea kuklasse ajama. Ja värvid, need tunduvad siin selle ereda päikese all palju kirkamana. Aga teed on siin kitsad, neil vuravad autod väikesed, aiad tillukesed ja inimesed lühikesed. Ent südamed on madeiralastel suured ja soojad.
Madeira on üks väga eriline, ainulaadne koht. Ja siia oma südant jätta on väga lihtne.
