Jannol oli lollide tempude tuju peal. Raudselt. Ainult lipuvarras ei tahtnud metallhoidjast kuidagi välja tulla. See oli kinni nagu pigiga. Ilmselt oli lakkimata puu vihmamärjaga paisunud.
«Tule alla, kuradi oinas!» läks ka Fedja, kes muidu suurt ei rääkinud, pabinasse. «Nad panevad su kinni!»
«Oota!» ütles Janno ja sirutas end veel kõrgemale. Juba oligi tal lipukangas peos ja see andis sirinal järele. Janno pudenes oma trofeega alla tänavale, mille katte kohta oli raske öelda, kas see oli olnud kunagi asfalt või kivisillutis.
Püsti jäi vaid alasti lipuvarras.
»Ära tõin!» ütles ta nagu Joosep Toots kunagi Jorh Aadniel Kiire sahvris.

Noorpõlves tundus mulle kirjutamine kergem kui rääkimine. Kui aga kirjutamine põhiametiks kippus saama, avastasin, et seegi on pagana raske töö. See siin kaante vahel on mu viies ilmunud raamat.
Ja kuigi pole tegemist kroonikaga, on suurem osa sellest, mis kirjas, tõsi. Peaaegu. Ja kui peaks leiduma ka mõni noorem lugeja, siis võiks ta ju mõtiskleda selle üle, kumb on tähtsam: kas ajalugu või armastus. Ehkki esimeseta teist ju polekski. Ja teiseta esimest ka.
Oskar Tanner