See raamat on ühe kirjaniku, Hugo Raudsepa esseistlik monograafialaadne uurimus teise kirjaniku, Mait Metsanurga elust ja loomingust. Käsitletud on Raudsepa arvates olulisemaid novelle, jutustusi, romaane ja näidendeid («Isamaa õilmed», «Vahesaare Villem», «Orjad», «Taavet Soovere», «Jäljetu haud» jt.).

Raudsepp on ise andunud lugejale selge juhise: see raamat on pigem juturaamat, on «ühe vaimsuse kroonika». Teosesse on põimitud rohkelt autori isiklikke mälestusi – olid nad ju mõlemad ajakirjanikud ning puutusid sageli kokku nii ajakirjaniku ja teatrikriitiku tööd tehes kui ilukirjandusringkondades.