Naine palkab majapidajanna, kes hoolitseks ta vananevate vanemate eest, ent näeb siis, kuidas too nende elu juhtimise enda kätte võtab.
Lõpuks saan süüdistada ainult iseennast. Mina olen see, kes ta sisse laskis.
Jodi Bishop on edukas. Ta on perekonna toitja, esmaklassiline kinnisvaramaakler. Kuid tema abikaasa Harrison… pole nii edukas. Kord olid tal suured unistused. Aga praegu on ta keskpärane kirjanik, kes põlastab oma naise edu.
Jodi kaheksakümnendale eluaastale lähenev ja pensionipõlve pidav isa Vic on väga autoritaarne mees. Tema abikaasa Audrey polnud samuti argade killast. Kuid kümme aastat tagasi, kui Audreyl diagnoositi Parkinsoni tõbi, olukord muutus ning Vic loobus tööst, et pühenduda Audrey eest hoolitsemisele. Ta on küll endiselt üsna kõbus ja donžuanlikult nägus mees, kuid tema abikaasa üha halvenev seisund saab temast võitu.
Olles kurnatud püüust oma karjääri, perekonda ja vanemate vajadusi tasakaalus hoida, hakkab Jodi pidama töövestlusi majapidajannadega, kes aitaksid Audrey ja Vici eest hoolitseda. Ta valib välja Elyse Woodley, varajastes kuuekümnendates energilise ja sarmika lese, kes tundub olevat selle töö jaoks täiuslik. Kuigi Vic alguses tõrgub, soojeneb ta tänu Elyseʼi rõõmsameelsele loomusele ja meeldivale käitumisele üles.
Ning Jodil on hea meel, et tal on liitlane, kellega rääkida ja kellele aeg-ajalt südant puistata. Kuni… Elyse tõrjub Jodi kõrvale. Ja Audrey seisund halveneb kiiresti. Kes on see naine, kes ühtäkki tema ema ehteid kannab? Mida ta tahab? Ja kui kaugele ta oma eesmärgi saavutamise nimel läheb?
