See polnudki nii ammu, kui ta oli vaat et ikoon, nõukogude kirjanduse alusepanija ja lipulaev, Tormilind ja erudiit. Hiljem, perestroika ajal peeti teda õige keskpäraseks kirjanikuks, kahtlaseks meheks, kes müüs end hirmust Stalinile, sai stalinismi ideoloogiks ja kannupoisiks. Kes ta siis tegelikult oli, see «inimene nagu ookean», kui kasutada Pasternaki sõnu? Sellele küsimusele vastust otsides on sündinud Vadim Baranovi sulest paeluv uurimus kirjanikust, kelle keeruka saatuse tõusudes ja mõõnades peegeldub nagu veepiisas tema aeg.
