Esimene politseipatrull kihutab sündmuskohale paari minutiga. Seejärel sõidab metsa alla politseivärvides väikebuss, hetk hiljem hallikarva Audi. Sireenid huilgavad, siniste lampide sähvimine, uste paukumine ning politseinike hõiked pigem ehmatavad Jutat, kui aitavad rahuneda. Koer taganeb vastu perenaise jalgu ja uriseb. «Minge, proua, palun sellesse väikebussi, kohe hakatakse teilt tunnistusi võtma!» kamandab üks politseiametnikest ja hakkab mändide vahele triibulisi piirdelinte vedama. Ülejäänud mundrimehed sätivad prožektoreid üles ja ajavad uudistama kogunenud möödujaid eemale. Juta Maasikas astub Ford Transiti salongi ja vajub ohates istmele. Ärevustunne muudab hingamise raskeks ja kõne katkendlikuks. Siis läheb kõik silme ees mustaks. Nooremkonstaabel Risto Kivinukk püüab abitult mapiga tuult tekitades naist turgutada, aga see ei aita. Taksikoer niutsub. «Kurat, mehed, kuhu see kiirabi jääb, tunnistaja annab otsad!» hüüab politseinik üle bussiukse. «Laibaga pole neil ju kunagi kiiret. Võta nendega uuesti ühendust ja ütle, et on hädaolukord,» kõlab askeldajate seast vastus.
