Mamma ja papa olid minu isapoolsed vanavanemad, kes tulid natuke rohkem kui sada aastat tagasi noorte inimestena Läänemaalt Tallinna elama. Mammaks ja papaks kutsusid neid nende lapsed ja hiljem ka lapselapsed. Mina olin üks mamma ja papa lapselastest. Sünnipäevadel ja jõulude ajal käisin oma vanematega nende pool külas.

Järgnevad mälestuskillud on seetõttu nagu üksikud vanad fotod, mis on juhuslikult alles jäänud. Mõned neist seisavad lähestikku, mõnede vahel on suured ajavahed. Need on nagu pusletükid, millest üritan kokku panna mosaiikpilti lapsepõlvest ühes saja aasta taguses Tallinna kodus.

Paigad, kus mu isa oma õdede ja vennaga lapsena elas, on tänaseks tundmatuseni muutunud. Kunagistel unistel agulitänavatel kihutavad nüüd autod, madalate puumajade asemele on tulnud kõrge kivilinn. Olgu see väike raamat ühtlasi põgusaks tagasivaateks mu sünnilinna Tallinna eilsesse, veidi vanamoelisse, kuid siiski kodusooja näkku.