Ajakirjanik Ene Pajula on avaldanud viimastel aastatel Postimehes ja Õhtulehes elulisi väikese vimkaga arvamuslugusid, kasutades kolumnistinime Mammi.
Samas võtmes ja laheda huumoriga on kirjutatud ka tema isiklik ja peaaegu eluaegne kaaluvõitluse lugu, mille keskmes on kaalu mõju tervisele ja mure, miks kaal ei püsi stabiilne, vaid kõigub oma menüüd hoolega jälgides ikka rohkem kui tahaks.
Ene Pajula arutleb raamatu saatesõnas nii. «Ülekaaluga olen olnud hädas teismeeast peale. Kas mul on elus sellepärast midagi tegemata jäänud? Ei ole. Kas mul on pereelu pidamata elamata jäänud? Ei ole. Kas ma olen sellepärast sõpru kaotanud? Ei ole.
Kas mu värava taha oleks tekkinud meeste järjekord, kui oleksin olnud kondisem? Vaevalt küll, kuigi päris kindlalt ma seda väita ei saa, sest see võimalus (kondine olla) on jäänud paraku tükatiseks ja lühiajaliseks.
Miks ma üldse peaksin sel teemal veel tõmblema? Miks ma ei võiks endaga rahu teha ja olla, nagu olen? Igatahes on etem olla rõõmsameelselt roosa ja ümarik kui kibestunud ja kõhn.»
Ene Pajulal on varem on varem ilmunud raamatud «Saarest Suureni – 100 aastat Lääne maavalitsust», «Kuldne aeg» ja «Olin kuueteistkümnene».
