«Kes sa oled?» uudishimutsesin, «politseinik, vaimulik või Dalai Lama vol 2?» «Ma ei tea,» vastas ta muretult naeratades ning jätkas, «olen ehk mängur. Mulle tundub, et mida enam oleme millelegi spetsialiseerunud, midagi süvitsi omandanud või millegi suunas liikunud, seda tõsikindlamini oleme neisse lugudesse kiindunud. Meie suurimaks kiindumuseks ja sümpaatiaks on kahtlemata mina-lugu, millega samastume kõige ennastunustavamalt. Ja kiindumus sellesse loosse, mis minevikku jutustava loona vormib meie hoiakuid ja uskumusi, hakkame seda ekslikult pidama enda identiteediks. Sellest kantud äratundmised vermuvad meie valikute kaudu tulevikuks ja see on see, mida kogeme olevikuna täna. Armununa loosse, mida enda kohta tahame näha ja mida loodame, et ka teised meie suhtes näevad, oleme jõule kättesaamatud, ent kaasinimestele mängukannid.»
Romaan Manaja räägib vahetult elust, kui mängust ajajoonte vahel, kus unistused on pelgalt mälestused meie endi tulevikust ning deemonid pesitsevad kahe kõrva vahel. Käesoleva futuristliku teose eesmärk on sünnitada mõttemõlgutus ning hetkeks raputada paigast stagneerunud maailmapilt.
