Veijo Meri (s. 1928) on soome kirjanike noorema põlvkonna andekamaid esindajaid.
Veijo Meri kirjutab peamiselt «sõjast ja sõdurielust», nagu ühe teose tiitelgi seda kajastab. Sõjateema juurde on teda viinud kasvatus ja perekondlikud traditsioonid. Ta on kaadriohvitseri poeg. Esimesed paarteist eluaastat oli tulevase kirjaniku isamajaks kasarm Karjala kannasel. Juba lapsepõlvest peale kuulis ta lugematul arvul lugusid sõjast ja sõjaväelaste elust-olust.
Aga kui Meri ükskord kirjutama hakkas, ei saanud temast sõjaväelise tubliduse ja rindeelu kangelaslikkuse ülistajat, vaid tema teosed olid eelkõige suunatud varem valitsenud traditsioonide vastu, mis nõudsid idanaabriga peetud sõdade ja soome sõduri idealiseerimist. Tema teoste groteskne huumor toob esile sõja mõttetuse ja meeletuse.
«Manillaköis» on satiiriline teos, mis on loodud reaalsuse alusel, grotesk, naer asjade üle, mis tegelikult on kaugel naljast.