Marie Underi päevik on eesti päevaraamatute hulgas üsna omalaadne ja ühtaegu üsna tavapärane. Luuletaja päevik on ta luule. Kui luuletaja kirjutab «Ah, läinud suvi. Jäänud mälestusi» või «Ja ikka mäletan sind Maardurand», siis sõnastab ta oma mõtteid ja tundeid, oma eluloolist kogemust.

1914. aastal kingib Artur Adson oma armastatule sünnipäevaks hõbedaste leheservadega ning initsiaalidega MU ja kuupäevaga 15. III 1914 varustatud hoolikalt köidetud kaustiku. Möödub kaheksa aastat ning alles siis hakkavad selle valged lehed täituma – algul Underi enda, hiljem aga üha enam Adsoni käekirjas sissekannetega. Ühele päevikuköitele lisandub ajas rööbiti teine, lahtistel lehtedel kolmaski.

Nende raamatukaante vahel ajaliselt järjestatuna annavad need päevikumärkmed fragmentaarse sissevaate nii luuletajapaari argimuredesse kui ka harvadesse pühapäevadesse, olles tänu Adsoni jäädvustamistarbele väärtuslikuks lisanduseks meie suure ja aegumatu luuletaja, kuid eelkõige ühe sureliku inimese, tundmaõppimise teel.