Luulekogu on katse püüda Marie Underi «Sonettide» 1917. aastal ilmunud esikteos muuta taas kirglikuks, lämmatavaks, erootiliseks, et ridade vahelt aimuks sõja ähvardavat kõminat, revolutsioonide möllu, iseseisvuse-ihalust.

Koostajad palusid viiekümnel Eesti kirjanikul kirjutada uus tekst oma isikupärases stiilis, mis tähendas, et luuletuse vorm on vaba, aga lähtub Underi soneti aluseks olnud kogemusest või elamusest.

Raamatus on viiskümmend uut luuletust, mis näivad üldjoontes kaardistavat kogu tänapäeva Eesti luule ulatust Kiwast Kaplinskini ja Doris Karevast Kelly Turgini.