Kaks tummist isiksust. Kaks tummist sõna. Need sõnad jäid kummitama, kui sisenesin Marika ja Heinzi ellu, et olla raamatu jaoks tagasipööratavas ajas ühtaegu nende kaasteeline ja kõrvaltvaataja. Kaasteeline sirutab välja tundlad, et tajuda peenemaidki virvendusi. Kõrvaltvaataja fikseerib, sünteesib ja sõnastab. Sellise lähenemise poole ma püüdlesin ja nii need kaks tummist sõna – klapp ja kirg – kummitama jäidki.

Need sõnad iseloomustavad üht kaunist lugu ja imelist suhet; kahe täiesti erineva taustaga inimese saatuslikku tutvumist ja vastastikust tõmmet; teineteise käänulist leidmist, armastust ja ühist kulgemist. Kuid neid sõnu raamatu pealkirjas kasutades ei mõelnud ma ainult Marika ja Heinzi ajas vastu pidanud ja küpsenud ilusale suhtele. Selline vaade jääks nende puhul liialt ahtaks. Mõtlen neid kaht tummist isiksust ka eraldi nende elus ja töös iseloomustavatele hoiakutele ja põhimõtetele.