18. sajandil oli kodanlasest aadlikuks tõusta üpris raske, eriti naisel. Ometi leidus kodanlasenaine, kes tõusis maailma ajaloo mõjukamate kilda ja kerkis peaaegu kuningannaks. See oli Jeanne Poisson, mehe järgi d'Étiolles, kuningas Louis XV armukesena markiis de Pompadour.
Tema elukäiku käsitleb Dora Duncker romaanis, mille tõlge on esimene eestikeelne ilukirjanduskäsitlus Jeanne Pompadouri tähelennust Suure Prantsuse Revolutsiooni eelsel Prantsusmaal.
Lugeja pääseb raamatut lugedes õukonda, kus möllavad intriigid, kus naiste ülim eesmärk on saada kuninga armukeseks. Enamik sellele eesmärgile jõudnuid kasutas saavutust eluhüvede nautimiseks. Jeanne nii vähesega ei leppinud. Tema tahtis saada Prantsusmaa saatuse kujundajaks. Ning saigi. Ta mõjutas kuninga otsuseid niisugusel määral, et kujunes riigi tegelikuks valitsejaks.
Jeanne pani ametisse ministreid, mõjutas Louis XV sõlmima Austriaga liitu, asutas tehaseid ja koole, millega edendas majandust ja haridust. Tema juhtnööride järgi ehitati losse, mis on tänini püsti, ehkki läksid nii kalliks, et laostasid riigi rahanduse.
Lugeja tutvub suure hulga ajalooliste tegelastega. Kirjanik on välja mõelnud vaid mõne kõrvaltegelase rahva seast ja mõne teenri, kõik teised: kuningas ja kuninganna, troonipärija ja selle naised, kõrgaadlikud, ministrid, õukondlased, tolle aja teadlased ja töösturid on pärit ajaloost.
Romaan viib lugeja tänapäeva inimesele võõrastesse oludesse, vahel lausa pentsikutesse seiklustesse, ent eelkõige intriigidesse, kus võidetakse ja kaotatakse raha ja armastust, kus peab oskama valida poolt, sest kaotajad jäävad ilma varast ja pagendatakse.