Selle päeva hommik on nagu iga tavaline jürikuu lõpu hommik. Annet aga ootavad senikogemata elamused. Tal seisab ees kohtumine kellegagi, kes nende suguvõsa saatuse kujunemises olulist rolli on mänginud. Talu juurde viiv tee kulgeb nõlvakust üles, aga väike rajakene pöördub jõe poole tagasi. Siin asub Ohvriallikas. Anne peatub allikakaldal. Aeg on parasjagu pärastlõunas, aga korraldus oli oodata ja Anne ootab. Siis näeb tüdruk kedagi tee peal liikumas. Neli keskmisest kopsakamat rästikut on kaelad püsti ajanud ja noogutavad innukalt Kalmudepealse suunas. See on märguanne. Mõõdukat vahemaad hoides järgneb Anne saatemadudele. Siis läbib tüdruku teadvust ootamatu võpatus. Äkitselt on päike taevas nagu laiali valgunud ega moodusta kindlapiirilist ketast. Vaikinud on tuulesahin kulus ja lindude laul puuokstes. Hirmu ei ole. Mõtteid ei ole. «Ole tervitatud tulemast!» kostab kivikalmelaelt Ussikuninga sõbralik hääl.