Martin Luther kirjutas 1520. a. kevadel 3 suurt usupuhastuse kirja, kus ta pakub kogudustele uut ilmavaadet. Neist kolmest kõige lühem, aga ühtlasi kõige tähtsam on käesolev raamat. Usupuhastamise aja võitlemised kujunevad siin kõige selgemalt. Mis usk on, kuidas usu läbi hing Jumala poole tõuseb, Kristusega ühineb, Kristuse õigust ja kõik tema annid kätte saab, seeläbi vabaks saab, seda on Lutherus siin eeskujulikult näidanud. Eeskujulikul viisil seletab tema, kuidas nõnda nimetatud head teaod midagi väärt ei ole, kui inimene nendega enesele midagi tahab pärida, olgu ka oma õndsust. Et kõlblust kõlbluse enese pärast tuleb nõuda, ei ole mitte uuema aja leidus, vaid on selgesti meie raamatust lugeda. Nõnda võime ka meie raamatust palju õppida, kui me seda järelemõtlemisega loeme.
