Selles raamatus ilmub hollandlanna Margaretha Geertruida Zelle alter ego, eksootiline tantsijanna Mata Hari, lugeja ette kogu oma äraspidises ekstsentrilisuses: naine, kelle terve täiskasvanuelu oli üksainus fantastiline valede ja pooltõdede võrgustik, kurtisaan, kelle ülevoolav, kütkestav seksuaalsus tõmbas mehi nagu magnetiga.

Kui Mata Hari poleks Esimese maailmasõja keerises teinud katastroofilist otsust astuda spionaažimaailma, võinukski ta jääda üheks Prantsusmaa arvukatest, unustuse hõlma vajunud grande horizontale'idest. See, mis edasi juhtus, oli aga osalt farss ja osalt tragöödia, mis lõppes Mata Hari hukkamisega 1917. aasta oktoobris. Enda teenistusse jõudsid ta värvata nii sakslased kui ka prantslased – ja sama kaalusid venelasedki. Needsamad kahjutud fantaasiad ja luiskelood, mis ümbritsesid tema lavakuju, said nüüd osaks sõjaaja topeltagentide surmatoovast mängust. Häbistavate sõjakaotuste õigustamiseks oli Prantsuse võimudel vaja kinni püüda salakuulaja. Mata Harist, tantsijannast, kurtisaanist ja fantasöörist, sai nende peaauhind.