Raamat on mõeldud matemaatikutele ja füüsikutele, kuid ka kõigile matemaatika- ja füüsikahuvilistele. See võiks huvi pakkuda õpilastele, üliõpilastele ja teaduritele. Vaja on rohkem diskuteerida matemaatilistel teemadel, täpsustamaks matemaatika osatähtsust teiste teaduste kõrval – just praegu, ajal, kui tunneme vajadust matemaatika õpetamise reformimise järele.

Raamat, mis teil käes, on kasulik ja huvitav.

Esimeses osas õpetatakse teile matemaatikat, mida elus kindlasti vaja läheb. Kui te veel ei tea, siis kõige tähtsam teadus, mida eluks vaja, on kindlasti geomeetria. Professor Rahula oskab seda väga efektiivselt õpetada. Raamatu maatriksarvutuse osa on väga kasulik, kuid palju olulisemad peatükid on vektoritest ja vektorväljadest. Tore on see, et rõhutatakse, et vektorid (ja vektorväljad) on geomeetrilised objektid, mis ei sõltu valitud koordinaatkirjeldusest. Lugege eriti hoolikalt vektorväljade osa, seda pole ei eesti ega muu maailma raamatutes väga tihti kirjas.

Teine osa, mis proovib maailma Magnuse jõuga seletada, on problemaatilisem ja huvitavam. Seda, mis esimeses osas kirjas, tuleb õppida, teise osa materjal on teile aga imestamiseks ja oma teadmiste kontrolliks. See on mõtleja ideaal, maailma seletamine ühe algpõhjusega. Ja seepärast nõuabki see lugejalt rahulikku lähenemist. Autorid on lähenenud maailmale soliidselt, formuleerides oma ettepanekud hüpoteesidena. Kõike, mida need hüpoteesid seletavad, on seletatud siiani ilma Magnuse efektita, ja hästi seletatud. Saame hakkama. Ma ei kavatse loetleda kõike, mis füüsikule-astronoomile-meteoroloogile karvasena näib, kuid mõni kaebus tuleb siiski esitada. Näiteks juba alguses toodud väide, et jõuväljad tekivad voogude vastasmõjul, on vägagi originaalne, selle oleks kindlasti pidanud kah hüpoteesiks kvalifitseerima.

Aga kõik esitatud hüpoteesid on huvitavad, ja raamatus pakutavast formalismist võib kindlasti kasu olla. Kui matemaatiline teooria annab täpse ja lõpliku pildi, kasutab füüsik häbematult talle sobivat matemaatilist aparatuuri maailma kirjeldamisel teatud skaalavahemikus. Kepleri elliptlised orbiidid kirjeldavad maailma hästi (vt 5. ptk), aga astronoomid teavad muidugi juba ammu, et see pole absoluutne, ja et planeedid kõigutavad oma tähti. Sellel põhineb isegi üks välisplaneetide otsimise meetod. Nii nagu Kepleri ellipsid, võiksid mingil juhul olla kasulikud maailma seletamiseks ka vektorväljad. Ja iga hüpoteesi saab kontrollida. Mõtelge, tehke läbi pakutud katsed, ja arvutage. Iga hüpoteesi kontrollimiseks peab näitama, et pakutud arvud klapivad tegelikkusega. Võrrelge näiteks planeet Neptunile mõjuvat Magnuse jõudu gravitatsioonijõuga, mis planeeti orbiidil hoiab, ja kujutage ette Päikesesüsteemi tulevikku.

Lõpetuseks – see raamat on hästi kirjutatud ja intrigeeriv. Mida veel tahta?

Akadeemik Enn Saar