Eesti NSV läänerannikul lõikub sügavale mandrisse Matsalu laht, kuhu saadab oma veed Kasari jõgi, kogudes neid rohkete harude kaudu juba Rapla rajooni soodest.
Aastatuhandeid tagasi ulatus meri mööda Kasari jõe lammorgu Vigalani ja kaugemalegi. Nüüdisajal aga laiuvad siin endiste lahesoppide asemel sood ja heinamaad, mis on sajandite kestel vallutanud lahelt mitmeid ruutkilomeetreid.
Maapinna pidev tõus ja jõgede kantud setted muudavad Matsalu lahe järjest madalamaks. Ent kunagi oli siin, arvatavasti Kemo ja Kolmenasva ümbruses, muistsete eestlaste suuremaid sadamaid.
Hoolimata inimese üha intensiivistuvast tegevusest on Matsalus säilinud kõige ürgsemad ja vähemkülastatavamad maastikud Baltimaadel. Siinsed veteväljad, pilliroopadrikud, luhaheinamaad ja laiud loovad eriti sobivad elutingimused arvukale ja omapärasele linnustikule. Ka leiavad siin soodsaid elupaiku ja sigimisvõimalusi mitmedki imetajad-ulukid.
Matsalu on olnud alates 1870. aastast nimekate ornitoloogide (linnuteadlaste) huviobjekt. Tänapäevani on siin toimunud peaaegu katkematu ulatuslik uurimistöö. Tänu sellele on meil enam-vähem pidevad andmed 90 aasta vältel Matsalu linnustikus toimunud muutuste kohta.