Koit ärkas vara, ta oli hästi välja puhanud ja talle näis, nagu oleks täna mingi suur püha. Onn oli heledasti valgustatud, väljast paistis sisse ere päike. Poiss kuulis pirinat, nägi - täissöönus sääsk punetas aknaruudul nagu roosa helmes.
Koit tappis pisikese vereimeja vähimagi süümepiinata ning ruttas välja, kissitades silmi harjumatust eredast valgusest, mis paiskus alla taevast, peegeldus välgutaoliste sähvatustena jõelt.
Oli haruldaselt vaikne ja soe. Kaselehed lõhnasid. «Tsüit, tsüit, tsürr...» vidistas kõrge rookõrre otsas saba võngutades väike, pruun, musta peaga rootsiitsitaja. Ruugete tiivaotstega valge koiduliblikas hõljus kergelt üle värske rohu. Koit hingas täie rinnaga karget ja puhast õhku.
«Kena hommik, mis?» küsis Rookull, katkestades võrguparandamise.
«Tore!»
«Jaa, ilm võttis viimaks teise tuuri...»