Näidendi tegevuspaigaks on von Baranoffide Penningby mõis Tallinna lähistel. Suurriik Rootsi oli Läänemeremaade valitseja. Venemaa kirg oli ükskõik mis hinnaga saada osa Läänemere kallastest endale olgu siis sõja või intriigi teel. Riigikassa täitmiseks otsustas kuningas Karl aadlile kingitud mõisad tagasi võtta. Omanikest said rentnikud. Mõnedest neist ka kuningas avalikud vaenlased. Tsaar Peeter hakkab Eestimaa hõivamiseks punuma ka vene lähiajaloost tuttavat intriigi. Põlisrahvale ja kohalikule aadlile jäi vaid pealtvaataja osa. Nagu majanduslik surutis tänapäeval mõjutas varanduse kahanemine inimeste väärtushinnnanguid ka näidendi tegevuse ajal. Nagu eliidiau tänapäeval kujunes ka aadliau ostetavaks kaubaks. Reetmine, äraostmine, petmine ja mõrvad olid vahendeiks nii varanduste säilitamisel kui saamisel. Elukoha- ja elukutsete piirangud, keeleoskamatus tegid eestlastest eraldatud kogukonna omal maal. Samas ohjade lõdvenemine Rootsi kuninga poolt tekitas neile tunde kuldsest ajast. Kuuldused riikidevahelisest intriigist viisid maarahva ärevusse.

Alateadlikult hakati otsima vahendit, mis lisaks ühendavale regilaulukombele ainult ei liidaks vaid võiks isegi päästa sunnitud seisusest ja võõrrahva orjamisest. Maarahvas hakkas tajuma, et selleks võiks saada üksmeel ja kooliharidus. Hägused priiusemõtted juurdusid inimpõlvi eestlaste hinges. Mõni sajand hiljem osutus see ometi tõeks. Ka seisustevälised armusuhted olid tol ajal omapärased vabaduspüüde väljundid. Naised tugevdasid oma positsioone mitte kapriisitsedes vaid taludes iseotsustamise tagajärgi. Aja kulg muutis paljud auteod hoopis häbitegudeks. Suureks saavad vaid need rahvad, kes oma valitsejate ajaloolisi kangelastegusid suudavad ka kordasaadetud sigadustena tunnistada. Tuleb tõdeda, et vanameelne mõttelaiskus püüab vallutamist ja vabastamist senini säilitada sünonüümidena. Von Baranoffidele on kuulunud Eestimaal üle 60 mõisa. Nende hauakamber (nr 68, 1742a) on Toomkirikus. Altariruumis seinal säilitatakse tänagi kahte Baranoffide perekonnavappi. Näidend on kohandatav paljude sündmustega Maarjamaa maa- ja mõisarahva elus. Sobib lavastada ka vabaõhuetendusena. Vaatamata traagilistele sündmustele on näidend elujaatav ja rõõmus.