Bruno Latouri «Me pole kunagi olnud modernsed» näitab meile, et meie, modernsuses kasvanud ratsionaalsete inimeste maailmapilk pole mitte ainumõeldav ega isegi mitte täpseim kõigist, vaid oluliselt kallutatud teatavate meelevaldsete kultuuriliste otsuste tõttu, mis meile tunduvad justkui loomulikud. Aga tegelikult ei ole.
Maailm, mida Latour meid selle asemel märkama kutsub, on midagi hoopis muud: võrgustike, hübriidide ja üksteisessesulavuste toimiv kogum, mis on korraga kohalik ja globaalne, looduslik ja inimlik – selline, nagu ta on, mitte selline, nagu ta näib.
Pariisi Poliitikauuringute Instituudi professor Bruno Latour (s. 1947) on tänapäeva filosoofilise mõtlemise kõige tundmatum superstaar. Ta on ülimalt mõjukas, laialdaselt tsiteeritud ja viidatud autor, teaduse- ja tehnikauuringute peamisi eestvedajaid, et mitte öelda alusepanijaid, kelle huvialad ulatuvad laboritöö antropoloogilistest uuringutest kunsti, religiooni, seadusandluse ning teinekord isegi raudteesüsteemide ja muu säärase valda, kõik pandud originaalsesse ja ainulaadsesse filosoofilisse raami.
