Ehkki meie eesti keel on nii kaunikõlaline ja rikas, juhtub mul otseütlemise asemel tihti, et ainsa õige kõlaga sõna leidmine mõne tundevarjundi kirjeldamiseks kestab ja painab kaua. Nõnda peab hing ikka enne võpatama, haiget saades või armastades, märgates esimest kevadist leherohelist või pagedes ainult iseendale teada oleva tuule ja tormi eest. Siis sünnib neist sõnadest minu eikellegimaa, minu pelgupaik, minu Meeleparanduse põik.
