Kui aastakümneid tagasi olid moes kivinägudest machomehed, kes kõik asjad rusika ja jõuga ära lahendasid, siis nüüd on imelikul kombel see pendel löönud teise äärmusesse, kus mehed omavahel kõike palvetamise, lõhnaküünalde ja meditatsiooniga üritavad lahendada. See on jällegi teistpidi hirmutav äärmus. Hetkel tundub, et mees, kes nädalas korra vähemalt ei nuta ja emotsioone oma kaaslasele nuuksudes ei väljenda, ei olegi enam mees. Igasugune ürgne mehelikkus, vastupidavus, tugevus ja vägi on justkui tabuteemad. Mehed ei tea, kas õnnelikul hetkel oma elus möirata nagu lõvid või plaksutada, kallistada ja nutta.

Kui juba piisavalt raske on olla mees, siis veel raskem on praegusel ajal olla isa. Lisaks sellele, et mees peaks olema perele tugipostiks ja hoolitsema kogu pere julgeoleku eest, siis moodsalt isalt nõutakse ka seda, et ta naist kodutöödes ja lastega võimalikult palju aitaks. Lisaks peaks ta olema ka tuntud ütluse kohaselt köögis kokk, seltskonnas härrasmees ja voodis teadagi kes. Lisaks veel muidugi ka korralikult raha koju tooma. Aga kui ühel hetkel sa mehena avastad ennast keset möllu ja sõda, lapsed röögivad, koer oksendab, kaaslane on samuti kogu oma energia päeva jooksul ära andnud ja sa pead välja mõtlema, et kuidas teha tööalaselt oma järgmist ja kõige targemat sammu, siis jookseb juhe kokku küll. Aga mis teha edasi? Kuskil on jäänud mingi õpetus puudu. Kelle poole vaadata?

«Mees 2. Minu Kari» on järg ülimenukale bestsellerile „Mees“. Arvan, et mees ei tohiks tegelikult isaks saada enne, kui ta ei ole iseenda mõtteid ja hingeelu korda saanud. Kuidas saaks ta olla õpetaja ja teejuht, kui ta ise veel pimeduses eksleb. Eks sama kehti ka naiste ja emaks saamise puhul. Esimene raamat viis inimesed teekonnale rohkem enda sisse, «Mees 2» aga keskendub suures osas meie suhetele, meie peredele, meie rahvale ja meie maailmale.