1890-ndail pääseb Kiplingi nimi esmakordselt välja India piiridest laiemasse inglise keelt kõnelevasse maailma ja võidab seal peagi kuulsuse oma lühikeste, kuid omapäraste India juttude, patriootlike sõduri-ballaadide ja džunglijuttude tõttu. Siitpeale on Kipling uue kunstiproosa vormi, nn. «short story» pioneeri ja meistrina võitnud väärilise koha inglise kirjanduses. Kuid Kipling ei ole kuulsaks saanud mitte ainult proosakirjanikuna, vaid ka luuletajana.
Juttude ainestik on võetud Indiast. On kirjeldatud kujukalt üksikuid stseene pärismaalaste, meremeeste ja lihtsõdurite elust ning kummalisi vastuhelke nende kombeist ja ebausust, läbipõimitult troopika loodusnähtuste kirjeldustega. Just see ainestiku originaalsus, iseloomude mitmekesisus ja nende elav käsitlus ning India, selle imedemaa looduse maagiline erilisus andiski ta juttudele iseäralise värskuse.
Stiililt on Kipling realist, suured ühiskondlikud ega filosoofilised probleemid teda ei valda, vaid ta kirjeldab elu sellena, kuidas ta teda näeb, fragmentaarselt ja piltlikult. Ta valib elu mitmekesisest kangast kõige kujukamad ning kirevamad lõimed ja lükib nad ritta nagu pärlid keesse.
M. Reiman