Lapsena elasin koos emaga puumajadega agulis. Keset hoovi paiknesid lookas pesuköök ja mädanevad puukuurid. Seda kõike ümbritses ilmatuma suur territoorium, mis päevasel ajal oli täis laste kisa ja naeru. Öö saabudes täitus hoov pimedusega, nii et isegi jalga ei julgenud ukse vahelt välja tõsta. Eelkõige seetõttu, et lähedal oli vana ja sünge sõjakalmistu. Inimesed, kes seal elasid, olid üldiselt vanurid ja vaid paar üksikut nooremat perekonda, kelle lastega koos sai mängitud. Seal agulis elas ka joodikuid, kellel iga päev oli pralle. Politseid kohtas seal tihti, sest alatasa oli kaklus ja lärm. Olin tagasihoidlik poiss, aga selles raamatus ma räägin ausalt ja varjamata oma teekonnast ja sellest, kuhu elu mind on viinud.
Diana Klasi kommentaar:
See raamat on eelkõige unistuste täitumise lugu. Ülima siiruse, aususe ja otsekohesusega pajatab Vaido oma inimeseks kasvamise loo häbenemata ühtki tunnet, mis teda sellel teekonnal vallanud on. Raamat on kirjutatud lihtsalt ja vabalt. Loo autor püüab kõiki inimesi, kellega elu teda kokku on viinud, mõista. Lapsepõlv möödus väikeses kohas, kus inimestel pole midagi teha ja kõik, mis erineb, tekitab viha ja trotsi selle erineva vastu. Kiusamine ja mõnitamine ei murdnud Vaidot vaid vastupidiselt aitas tal iseennast avastada ja mõista. Ebameeldivas kogemuses nägi autor võimalust tugevaks muutuda ja iseendaks jääda. See on inimese lugu kes julgeb tunnistada oma olemust. Raamat on väga hea materjal homoseksuaalsuse mõistmisel ning võiks olla soovituslik kirjandus vanemas kooliastmes. Loos ei puudu ka pettumused ja inimsuhete keerukus mis aga pole Vaidosse jätnud kübetki kibestumust. Pühendumus muusikale on teine läbiv joon raamatus. Autor kirjeldab oma artistiks kujunemist. Kogu kirjutatud muusika on paralleel isiksuse kujunemisega.
Senine teekond on teinud Vaidost õnneliku inimese, kes hoiab oma kodu ja lähedasi. Raamat annab julgust unistada, sest unistused täituvad.
Anu Saagimi kommentaar:
Poiss, kes armastab elu, ei tohi olla õnnetu! Lihtne poiss, lihtne lugu. Just selline on Vaido nende kaante vahele pandud lugu. Ta pidi selle endast välja saama, et vabana edasi elada. Kahjuks teeb ta seda Soomes, mitte Eestis. Miks? Sest meie siin oleme ikka veel vigased. Keksime oma tolerantsusega, aga tegelikult pole sellest haisugi. Kõik vaprad, teistmoodi inimesed, teevad siit vehkat. Ja õieti teevad. Üle lahe on kordades mõnusam olla see, kes oled. Sind ei loobita tänaval kividega, kui tahad heita ühte inimesega, keda armastad. Ei kista seltskonnaveergudel alasti sellepärast, et oled pruun või lilla. Tsiviliseeritud maailmas naelutatakse häbiposti kurjategijad, meil siin staarmetroseksuaalid, staarfotograafid, staarmeikarid… Seda tehti kakskümmend aastat tagasi ja tehakse veel tänagi. Piinlik. Elus on vaid kaks valikut – kas unistad või teed unistused teoks. Vaido valis viimase ja on õnnelik. Kadestage teda täiega, tal on suva!
