Kusagil on paigad, millega midagi magusvalusat seostub. Midagi sellist, mis on ununenud. Ma tean kohti, kus lapsepõlves sai käidud koos emaga. Või sõpradega. Või kus keegi kunagi möödus. Mälus on säilinud mingi vari, majanurk. Miks oli see hetk nii tähtis, et ei anna rahu tänaseni? Ma käin mööda linna ja otsin neid kohti. Kogu elu on saladuste unustamine. Need kaduvad varjud on tähtsamad suursündmustest, milles olen osalenud.
---
Istun ja vaatan oma viimaseid pilte. Nad ei meeldi mulle üldse. Võin jõllitada mõnda neist tundide kaupa. Ta lukustub ja kasvatab endale selga soomusrüü. Pilt keeldub kangekaelselt märku andmast, mida ta vajab. Teda tuleb tabada ootamatult. Käid mööda ateljeed, ümised omaette ja teeskled tegelemist muude asjadega. Mingil hetke, kui ta on kaotanud valvsuse, heidad äkilise pilgu. Langenud turvise tagant näed maali nõrku kohti ning heal juhul taipad, mida edasi teha.

Enn Põldroosi värvika sõnakasutusega mälestusteraamat.