Kümmekonna aasta eest hakkas omaaegne tööstusjuht Jüri Kraft sisemise sunni ajel kirja panema mälestuskilde, muljeid ja mõtteid. Enamasti oma talvekodu tornikambris Hispaanias ja ilma kindlama plaanita. Kokku said need killud liidetud kodumaal, koroonapandeemia ajal.
Juttu on mitte ainult tema vabrikudirektori- ja ministriaastatest, mille kohta enamasti päritakse, vaid ka lapsepõlvest, kooli- ja ülikooliajast – ning ka ajast pärast Eesti iseseisvuse taastamist. On ka lihtsalt olmelisi seiku, igapäevaelust jutustavaid lehekülgi. On kõike seda, mis parasjagu hingel olnud. Kuid kokku moodustavad need tükid terviku. Pika ja tegusa elu elanud eesti mehe elutarga pilgu tagasivaatepeeglisse.
