«Meesinine» on Maarja-Liis Mölderi teine luulekogu. Kas on õige seda luulekoguks nimetada? Nojah, tekstid siin on tõesti luuletused, pealegi väga head tekstid, aga midagi oleks nagu veel. Midagi mis puudutab, räägib sinust ja minust ja kõigest sellest, millele parema ühisnimetaja puudumise tõttu oleme nimeks andnud «elu».

Juba Maarja-Liis Mölderi esimeses kogus «Miks teisi ei lööda» nägime, et tema tekstides pole kunagi kurbus või rõõm üksi, need on alati segunenud. Luuletuses, mis ajab lugeja itsitama või laginal naerma, on alati ka see pipratera, mida tunneme hamba all mitu tundi hiljem teksti peale uuesti mõeldes. Täpselt nagu eluski.