Ervin Õunapuu jaoks on maailm hargnevate teede aed, kus tema lennukas sulg ei tunne mingeid piire. Ka tema uusimas raamatus «Meie igapäevane jää» (alapealkirjaga «Eesti gootika III») rännatakse vabalt ajas ja ruumis. Ja ehkki kirjanik paigutab oma fantaasiad konkreetsetesse kohtadesse (Tallinna Lennujaam, Pühavaimu kirik, Lääne-Eesti ja saared, Frankfurt, Rooma), ja ehkki lõpuks saabub üpris ratsionaalne seletus kõigele, mis peitub raamatu müstiliste ning suurejooneliste religioossete projektide taga siin meie Maarjamaal, jääb mõistatusi püsima ja küsimusi õhku.
Miski pole täiesti kindel või lõplik, ei usk ega surm, sest Ervin Õunapuu usub õigupoolest ainult sõnasse. Ja sõna valdab ta kindlalt.