«See oli meil üks äge temp, et me need majad ära päästsime,» ütles kunstnik Ave Nahkur, kui oli koos perega Viljandis kaks vana hoonet koduks tuuninud. Kaks lobudikku, mille põrandate asemel olid mullahunnikud, lagedes augud ja seis nii kohutav, et naabrid pidasid ostjaid peast soojaks. See kõik tundus lihtsalt liiga jube! Ave aga võttis pintsli ja Imps tööriistad ning nüüd peesitavad Viljandi serval kaks värvirõõmsat maja nagu ennast lille löönud meie küla eided päikese käes.

Ei, see pole taaskasutuse käsiraamat, see on inspiratsioon ja elurõõm. Avel ei ole mingeid juhendeid. Kui midagi on vaja tuunida, hakkab ta kohe lihtsalt pihta. Kui tulemus ei meeldi, teeb ümber. Vanu asju tuunida on kõige parem siis, kui oskad seda vabalt võtta, ütleb Ave. Ave kõrval räägivad raamatus oma suhtest taaskasutusse Viljandi-fännid [i:1965], [i:77079], [i:9218], [i:1866], [i:1716], Kiti Põld, Triin Amur, Agnes Kuus-Korv ja mitmed teisedki.

Ja muidugi ütlevad oma sõna Viljandi kassid.