Armastus on eepiline katastroof
Henry Page ei uskunud, et ta võiks kunagi armuda. Ta võib küll pidada end romantikuks, aga see aegluubis kulgev ei-saa-süüa-ei-saa-magada-armastus, mida ta on otsinud, pole end siiani ilmutanud – vähemalt veel mitte. Henry on niikuinii liiga hõivatud; ta on abiturient, kes üritab enam-vähem korralikku ülikooli sisse saada, ja temast on viimaks ometi saanud koolilehe toimetaja – selle unistuse täitumine on nõudnud kolme aasta pikkust ränka vaeva. Ülejäänud vaba aja veedab ta oma parimate sõprade Lola ja Murray seltsis, mängib nendega videomänge ning nõustab neid nende endi valgustkartvate armuafääride asjus.
Siis aga kohtab ta Grace Towni, salapärast uut õpilast, kes kannab lohvakaid poisteriideid, kõnnib kepiga, ei tundu end eriti tihti pesevat ja varjab südantlõhestavaid saladusi. Ta pole üldse selline, nagu Henry oma unistuste tüdrukult oodanud oleks, aga kui neid valitakse koos koolilehte toimetama, hakkavad sädemed lendama. Pärast nii pikka ootamist saab Henry lõpuks teada, kui katastroofiline võib olla esimese armastuse teekond ja et mõnikord on just kõrvalepõiked need, mis osutuvad pikas perspektiivis palju olulisemaks.
«Meie keemilised südamed» on Krystal Sutherlandi suurepärane debüütromaan, mis sisaldab võrdses koguses huumorit ja südamevalu, toob meelde esimese armastuse mõrkjasmagusa õndsuse.
Krystal Sutherland on sündinud ja kasvanud Townsville’is Austraalias, paigas, mis pole kunagi kogenud talve. Pärast seda on ta elanud Sydneys, kus toimetas oma ülikooli üliõpilasajakirja; Amsterdamis, kus töötas väliskorrespondendina; ning Hong Kongis. Tal ei ole lemmikloomi ega lapsi, aga Hollandis oli tal jalgratas Kim Kardashian, kellega oli küll veidi raske läbi saada, kuid kes meeldis talle ikkagi.
