Rohkete auhindadega pärjatud soome kirjanik Laila Hirvisaari (varem Laila Hietamies) on tegelnud Katariina II teemaga juba paarkümmend aastat. 1995. aastal tuli Soome Rahvusteatris lavale näidend «Katariina Suur«, kuid Katariina, valitsejanna ja naise, vastuolulise isiksuse teema jäi kirjaniku mõtetesse kummitama ja uurimustöö jätkus. Selle tulemusena ilmus 2011. aastal romaan «Mina, Katariina» (eesti keeles 2013) ja kaks aastat hiljem selle järg «Meie, keisrinna».

Üks paljudest Katariina II uurijatest, ameerika ajaloolane Robert K. Massie on oma raamatus «Katariina Suur« kirjutanud: «See oli pikk ja tähelepanuväärne teekond, mida mitte keegi, isegi mitte Katariina ise, poleks osanud ettegi kujutada, kui ta kord neljateistkümneaastase tüdrukuna üle lumelagendike Venemaa poole teele asus.«

Katariina II teekonda sünnist viimase eluaastani saab lugeja tänu Laila Hirvisaari suurromaanidele üpris detailselt jälgida. Esimeses raamatus «Mina, Katariina» on tegemist veel oma võimupiire kobava, vajadusel tagasi tõmbuva ja teinekord lausa hirmunud noore naisega, kes salamisi loodab kunagi võimu juurde saada ning lubab endale, et siis parandab ta kindlasti vaesuses ja vaimupimeduses vaevleva rahva olukorda.

Teises raamatus näeme juba troonile tõusnud naist, kelle enesekindlus aina kasvab, samas kui noorpõlve romantilised lootused pärisorjust kaotada või hariduse võimalusi oluliselt parandada purunevad või on tulemused oodatust tagasihoidlikumad. Mitmed ühiskondlikud vapustused – Pugatšovi ülestõus, suur katk Moskvas, veresaunad sõjas türklastega – kalestavad Katariinat ja valgustatud monarhi kõrval, keda ülistasid Voltaire, Diderot ja Friedrich Melchior Grimm, on keisrinnas aastatega üha rohkem kõrki ja egoistlikku isevalitsejat.

Kuid Hirvisaari jätab oma kangelannale alles ka inimlikuma poole, kujutades teda kõhkleva naise, pettunud ema ja armastava vanaemana ning suhtudes delikaatselt tema kurikuulsatesse armulugudesse. Lugeja kohtub naisega, kes oma vastuolulisusest hoolimata on sümpaatne ja kellest raamatu sulgemise järel on raske lahkuda.

Ja veel: praeguste sündmuste taustal on romaani vahendusel eriti huvitav jälgida Krimmi vallutamise käiku, kogu Vene impeeriumi piiride nihutamise verist saagat, kus peaosi mängisid keisrinna kauaaegne favoriit Grigori Potjomkin ja kindral Aleksandr Suvorov. Ning eesti lugeja elab kindlasti kaasa Katariina II külaskäikudele meie kandis.