«Meie kodumaa taimedes» käsitellakse peamiselt neid taimi, mida tuntakse rahva keskel. Kirjeldamisel ei jälgita kindlat süstemaatilist järjekorda, vaid taimed rühmitatakse enam-vähem asukohtade järgi. Esimeses järjekorras ilmuvad taimed niidult, siis põllult, metsast jne. Iga taime käsitellakse peajoontes järgmise kava järgi:
1) lühike kirjeldus taime välimusest ja laadist vastavate joonistega, mis võimaldavad taime eraldamist teistest; 2) kasvukoha olulisemaid tingimusi, taime esinemine kodumaal ja üldlevila; 3) tähtsamaid rahvapäraseid nimesid ja nende tekkimisvõimalusi; 4) taime kasustamine praktilises elus varemail aegadel: a) arstirohuna, b) värvainena, d) nõidumisvahendina jne.; 5) muistendid taime kohta; 6) võrdlused teiste rahvaste arvamustega; 7) teaduslikke küsimusi taime käsitlemisel.
Kirjeldistes tuuakse jooniseid nii palju, kui see tarvilik taime käsitlusest arusaamiseks. Rahvaliku botaanika käsitlemisel kasutatakse materjali, mis kogutud kogu Eestist juba üle 10 aasta jooksul.