Austria sotsiaaltöötaja ja arstitudengi Hermann Gmeineri idee lasteküla asutamiseks sündis Teise maailmasõja järel ning on laienenud praeguseks 134 riiki ja territooriumile üle maailma. Eestis on SOS Lasteküla tegutsenud 20 aastat.

Raamatus «Meie kõigi lapsed. SOS Lasteküla väikeste ja suurte lood» räägivad oma SOS i-lugu ema, laps, psühholoog, toetaja ja teised, kes on ühel või teisel moel SOS Lastekülaga seotud. Kõik need lood aitavad mõista, kuidas tulla toime kogemusega, mis elu on väikesele inimesele juba varakult kätte mänginud.

«Jumal küll, ma mäletan täpselt seda hetke. Nad olid kui väiksed nukitsamehed,määrdunud riietega, arad ja endasse tõmbunud. Nemad istusid ühel diivanil ja mina teisel, ja alguses me lihtsalt kõik koos nutsime.»
Liidia Paulus

«Vanemad olid oma tütre sõja jalust eemale saatnud, ta pidi jõudma Rootsi onu juurde. Eesti-Vene piiril tabati ta ilma dokumentideta ja nii sattuski laps hoopis Keila lastekülla. Kui mõelda, mida kõike see laps oli sõjakoledustes üle elanud...»
Mari Soiela

«Mida varem on võimalik aidata lapsel puudujääke tasa teha, seda väiksem on aeg, mis kulub ravimiseks. Ja seda suurem on tõenäosus, et saab rohkem aidata. Rusikareegel, et tervenemisele kulub vähemalt sama aeg kui trauma tekkimisele,on väga positiivne prognoos. Enamasti kulub selleks topeltaeg.»
Helle Niit

«Tavaliselt on kahtemoodi suhtumist. Üks on kaastunne,et kuidas sa, vaeseke, küll hakkama saad.Teine suhtumine on üleolev, et mis teist ikka tahta, naguniite hakkama ei saa. Lapses tekitavad trotsi mõlemad.»
Elmet Puhm