Nende kaante vahele on ühendatud vormilt erinevad kirjatööd. Võiks öelda, et Mirjam Kaberi puhul on see novell, mis on saanud alguse isa ainsast sõnumist tütrele. Heidi Ivaski puhul on see lühiromaan, siiralt kirja pandud elulugu, mis algab lapsepõlvega Siberis ning jõuab läbi paljude ajastule iseloomulike keerdkäikude tänasesse päeva. Evald Rätsepa puhul on tegemist jutustuste koguga, milles lugejat ootavad paljuski üllatavad, kujundlikus sõnastuses elujuhtumid. Selles raamatus olevaid meenutusi ühendab küüditamiste ja vangilaagrite teema. Meie ees avanevad inimeste saatused, kes tulid nõukogulikest vaenamistest elu, kindla meele ja sirge seljaga välja. Üks, mis neid toetas nii kaugel Venemaal kui tagasi saabununa, oli Eestimaa, see armas maa, mille loodus ja ajalugu on oma lastele ikka visadust õpetanud. Seetõttu on siin omal kohal ka Evald Rätsepa looduslood, milles eluloolised seigad põimuvad üllatavalt rikkalike teadmiste ja tähelepanekutega loodusest ning möödaniku eluviisist, saadetuna eetilistest mõtisklustest.

Kolm mementolast on taas astunud sammukese meie eesmärgi nimel – jäädvustanud oma mälestused neist keerulistest, paiguti peaaegu väljakannatamatult rasketest aegadest, mis nooremate põlvkondade jaoks üha enam uskumatutena tunduvad.