Luuletus on õhturahu
kus valgus voolab laiali soontes
ja kustutab elamise vaeva
luuletus on kivikild
millega geoloog leidnud päikese kõrgel olles
luuletus on aval
pettusest veel rikkumata pilk
ta on looklev tee mägede taha
luuletus on vahel vana nagu lapsepõlv
sest ta kätkeb endas lõpetamata mänge
(see tähendab et kummipall jääb õhku rippuma
ja poiss ei leia end
seitsekümmend aastat puuriida tagant)
luuletus on viiv mil inimene
seisab vastamisi valuga
leidmata rohtu
Jumalalt ja inimesilt