Tänavu möödub Eesti Kirjanike Liidu asutamisest 90 aastat. Jaan Malini luuleraamat «Meile. Eesti Kirjanike Liit seisuga 1.jaanuar 2010» koosneb 306-st valdavalt seni ilmumata luuletusest, mis igaüks on pühendatud eranditult ühele ülaltoodud ajahetkel EKLi liikmeks olnule. Raamatus on luuletustele lisaks ka visuaalid (midagi foto ja joonistuse vahepealset). Erinevatel perioodidel on organisatsioonist läbi käinud küll palju inimesi, kuid vaevalt leidub nende seas ühtki, kes viiks üle kolmesaja (300) enda kolleegi nime ja näo kokku. Olgu raamat «Meile» sissejuhatuseks sellel kokku viimise teel.

Rõhutada tuleb ka seda, et eranditult kõik luuletused kirjutasin konkreetsele inimesele. Keele- ja vormimängude üldtuntud vormid jäid kitsaks, mistõttu kasutasin topeltakrostihhoni edasi arendadust. Silmas on peetud, et ridade esitähed annavad ülalt alla eesnime + alt üles perenime, ridade lõpptähed: ülalt alla perenime + alt üles eesnime. Tekstid on inimeste järgi tähestikulises järjekorras, nii et seda võiks kasutada ka mingis mõttes matriklina. Vahel koostasin luuletuse «objekti» enese luuleridadest. Teisal jälle sisaldab siinne luuletus «objekti» oluliste tõlgete pealkirju. «Meile» sisaldab luuletusi, mis sisaldavad kas «objekti» loomingu märksõnu (tõlkijate puhul tema olulised tõlked, teiste loojate puhul tema teoste pealkirju, või isiklikke allusioone) või nt luuletaja enese värsiridu. Raamatu tekstiosa vääristab püüdlus igale lisada äratundmist hõlbustav visuaal (ei saa ütelda – foto), millede autoriks on Andrus Peegel. Jah, see visuaalse ja tekstilise külje ühtede kaante vahel kohtamine annab tulemusele kuidagi koduse kõrvalmaigu.