Monika Hunnius meenutab raamatus oma lapsepõlveaastaid Narvas. Tema isa oli kohaliku koguduse pastor. Lapsed austasid ja kartsid teda. Pärast isa varajast surma oli ema sunnitud lastega Narvast lahkuma ja pöörduma tagasi oma lapsepõlvekoju Riiga.