1561. aasta 6. juunil, kui Tallinna raad ja kodanikkond kuningas Erik XIV-le ja Rootsi kroonile truudust vandusid, pöörati vana hansalinna ajaloos uus lehekülg. Tallinlased olid täis lootust, et uus käskija, kes võttis nad oma kaitse alla, aitab taastada Vene-Liivimaa sõja tõttu peatunud majandustegevuse ja linna monopoolse seisundi Soome lahe kaubanduses Venemaaga.
Nagu järgnevad aastad näitasid, nii päris ei läinud. Vastupidi, Rootsi riik hakkas Tallinnalt peagi nõudma majanduslikku ja sõjalist abi laenude, tollide ning sõjamaksudena. Tallinlastel tuli lahinguväljale saata palgasõdureid ja majutada linnas viibivaid Rootsi sõdureid. Et linn kuuletuks, rakendati piitsa ja prääniku poliitikat – ühelt poolt meelitati tallinlasi nende ajalooliste privileegide jätkuva kehtimisega ja lubati astuda samme hansaaegse majanduselu taastamiseks, teiselt poolt ähvardati tõrges linn muuta kivihunnikuks, kus veel vaid kalurid elavad.
Selles raamatus vaadeldakse, kuidas Tallinn 16. sajandi teisel poolel ja 17. sajandi esimesel kolmandikul toimis kiirelt areneva Rootsi rahvusriigi koosseisus.
