Tõsiasi, et sõna «viikingˮ peale ilmub endiselt silme ette pikklaevalt maale kargava heledapäise barbari kuju, kes tormab mõnd kloostrit rüüstama, annab tunnistust viikingiaja jooksul läänemaade ristirahvale tekitatud traumast. See on sööbinud meie kollektiivsesse mällu. Tõeline viikingisõdalane läks teele, sai rikkaks, ehitas võimsa pikkmaja ja jagas väärilist tasu oma ustavatele toetajatele. Kuulsuse ja kuningakrooni sai ära teenida vaid lahinguväljal. Sellest kannustatuna seilasid noored viikingid Skandinaaviast lõunasse ja itta, et otsida kaugetel maadel igavest kuulsust. Nende edust annavad aimu ärevad palved, mis kajasid Euroopa kirikutes. Prantsusmaa põhjarannikul Saint-Vaasti kloostris täiendati neid lausega «Jumal, päästa meid ära põhjalaste metsikust hõimust, kes meie maad laastabˮ. Alates Konstantinoopolist idas kuni Ameerikani läänes valdas paljusid samasugune tunne.