Kõik, kes me elame planeedil nimega Maa, oleme osakesed ürgookeanist, mis meid toidab. Sestap pole kunagi ülearune kirjutada veel üks raamat kalatoitudest. Nii palju kui on kokkasid, nii palju on ka eri nägemusi kalatoitudest. Ühes asjas on aga pea kõik köögikunstnikud ühel nõul – parim maitseaine kalale on selle värskusaste. Kuigi leidub ka risti vastupidiseid arvamusi. Kalu maetakse enne söömist mädanema, hapendatakse, kuivatatakse ning riskitakse maiasmoka eluga, serveerides ülimürgiseid mereelukaid. Selles raamatus taolisi ekstreemseid retsepte ei pakuta. Siin lähtutakse kolmest käsust: värskus, värskus ja veel kord värskus.
Toit on püha. Küllap on kõigil rahvastel oma muinasjutt vägevast vee-elukast, kes täidab kolm soovi. Kui me ei taha lõhkise küna ette konutama jääda, peame oma tahtmistes jääma mõistlikkuse piiridesse ning hoidma puhta oma põhilise toidulaua, mere. Siis võime ka edaspidi tõsta lauale värske kala ja hakata keelt limpsates kokkama.
