Raamatus püütakse jälgida tuletorniteenistust Viirelaiul aastatel 1880 – 1994 ja sealse majakaga seotud olnud inimesi. Muljetavaldav on Gabriel (Gavril) Grigorjevi 45-aastane teenistusaeg Viirel, kuid ajateljele maailmasõdade vahelisel ajal paigutuvad veel järjepanu ülevaatajad Villem Rattur, Roman Rannisto (Johanson) ja Paul Seene. Põgusalt on käsitletud parun Axel von Buxhoevedeni ja ta venna Arthuri kinnipidamist Viirelaiul Kuivastu mässu käigus 16. veebruaril 1919. a ning sealt alguse saanud ja tänapäeva ulatuv Lidukõrva kulla saaga. Viirel ja hiljem teistel majakatel teeninud Peeter Kogri (Grigorjev) hauda otsima aga innustas mind hoopis Prantsusmaal elav Tarah Montbélialtz, kelle isa, filmirežissöör Vladimir-Georg Karasjov-Orgusaar, oli lapsepõlves koos oma isa Jaan Orgusaarega Peeter Kogri juures Kihnu majakas suurepärased suved veetnud. Tänu Tarahile sai Peeter Kogri 50 a peale oma surma tänavu Kadrioru parki nimelise pärnapuu ja Saaremaa Merekultuuri Seltsi toel Kahtla kalmistule uue hauaristi.

Aegade jooksul laiu läheduses toimunud laeva- ja veeõnnetusi kajastavad väljavõtted tolleaegsetest ajalehtedest. Tuletorni personalile ei tõotanud sedalaadi sündmused midagi head, võis oodata uurimist ja süüdistuste laviini.

Helgemad tunduvad igasuvised reisid laiuheinamaale, mida kaasaegsed on kirjeldanud.