«Merisiil ja karuäke» on luulekogu nagu iga teinegi: sellel on kaaned, sisukord ning isegi sisu. Samas pole aga ükski teine luulekogu nagu «Merisiil ja karuäke». Sest siin nende kaante vahel puudub loogika ja ratsionaalsus. Viimased kaks on minetanud oma eksisteerimise ning nende asemel on mugava koha sisse võtnud absurd, jant ja isegi mõned nopped madrigalist on manu ses teoses.

Luuleraamatus on kolm erinevat peatükki, milledest osad lood on tõestisündinud seikadel põhinevad, teised jällegi pärit ajaloost ja kolmandad on ulmeliste sugemetega. Lõppude lõpuks on meie kõigi jaoks kusagil nii merisiil kui ka karuäke.