Metsakorraldus käsitleb kõige laiemalt metsamajanduse organiseerimist, püstitatud eesmärkide täitmise üle kontrolli teostamist ja metsamajandusliku tegevuse analüüsi.
Eestis ja Balti kubermangudes jõuti tegeliku metsamajanduse organiseerimiseni 18. sajandi viimastel aastakümnetel. Siit tulenevalt saab sellest ajast rääkida ka metsakorralduse ajaloost Eestis.
Käesoleva käsitluse eesmärgiks on vaadata selle protsessi kulgu metsakorralduse arenguloos murranguliste 1840. aastateni, s.o piirjooneni, kus seni valitsev langiviisiline metsakorraldusvõte kaotas oma praktilise tähtsuse juba kaasaegsete meetodite ees. See oli aeg, mil riigimetsades hakati rakendama üleriiklikke metsainstruktsioone ning erametsades said tooniandvaks F. W. Geissleri, W. Kühnerti jt metsandusspetsialistide tööd, mis kõik toetusid eeskätt H. Cotta, hiljem ka teiste saksa metsandusklassikute teoreetilisele pärandile.