Andrew Balmford viib meid haaravale reisile seitsmesse maailma paika, kus ta süveneb looduskaitse kohati lausa pööraste mastaapidega edulugudesse. See raamat inspireerib ja julgustab meid püüdlema jätkusuutliku maailma poole, mis oleks sõbralik ja elamisväärne paik ka meie lastele.
Raamatu võtmeks on positiivne lähenemine. Jah, tööstusrevolutsioonijärgse aja jooksul oleme poole võrra vähendanud looduslike liikide arvukust ja nende elupaiku. Klaas on pooltühi – ent samal ajal on see ka pooltäis. Rohkem kui pool troopilistest vihmametsadest siiski veel kasvab. Enamik korallrahusid on alles. Rohkem kui miljardist elanikust hoolimata elavad Indias endiselt leopardid ja karud, krokodillid ja hundid. Andrew Balmford kirjutab: «Püüdes näidata poliitikutele ja avalikkusele probleemi tõsidust, oleme ehk liialt keskendunud negatiivsele … Ehk oleme halbade uudiste nõnda tõhusa levitamisega jätnud kahe silma vahele ülimalt tähtsa asja – usu lahenduste võimalikkusesse.»
Looduskaitse korraldamiseks on palju viise ja Andrew Balmford toob neis peituvad vastuolud väga teravalt esile. Ajast aega on olnud peamine looduskaitse ees seisev küsimus: kuidas sobitada inimeste vajadus elatist teenida ja söönuks saada looduse vajadustega? Tänapäeval on see küsimus maailma üha suureneva rahvaarvu taustal järjest teravam. Kas on parem harrastada mahepõllundust või tuleks hoopis püüelda maksimaalse saagikuse poole, et oleks võimalik sama hulk inimesi ära toita väiksema maalapi abil ja säilitada maad ka puutumata loodusele? Me kõik arvame, et India elevante tuleks kaitsta, kuid vähesed teadvustavad, et selliste suurte loomadega külg külje kõrval elamine ei olegi nii lihtne. Autor viitab, et kogu Indias langeb elevantide ohvriks igal aastal umbes 300 inimest. Samas 2006. aastal üle 170 aasta Saksamaale elama asunud karu tapeti õige varsti, sest ta kujutas endast väidetavalt ohtu lammastele, küülikutele ja mesitarudele.
Andrew Balmfordi raamat annab selgepilgulise ülevaate looduskaitse ees seisvatest raskustest ja takistustest. Autor märkab nii läbikukkumisi kui süstemaatilisi vigu, mis looduse kaitsmise keeruliseks teevad, kuid samas osutab ka uudsetele lahendustele. Meil on siiski veel lootust.
