Timo Marani «Metsloomatruudus» on filosoofilise kallakuga, kuid vaatluslik ja bioloogiliselt täpne loodusluulekogu, mille keskseteks teemadeks on inimese loomus, selle äratundmine ja sellele truuks jäämine eri aegadel ja inimsuhetes ning küsimus, kuidas inimese keele-eelne loomus seostub keskkonna tunnetamise ja looduse väärtustamisega. Marani luulekogu läbivad jõe ja vee voolamise, metsa ja ökosüsteemi seosterohkuse motiivid, kontrapunktiks tundeluule, mis küsib kaaslaseks ja dialoogipartneriks olemise sügavama tähenduse järele.

Kuuse juured ja pihlaka juured
läbisegi su jalgade all.
Tüvedel ripuvad samblikunarmad,
musträhn huikab,
ämblik ronib käsivarrele.
Kuidagi saab see kõik kokku
just praeguses hetkes.
Sinu lõhn metsaservas – tuhat nähtamatut aineosakest,
ootamatus metskitse silmades.
Ma pole kunagi päriselt aru saanud,
et kust algad sina ja kus lõpeb see maailm.
Ainult puudutused on.