Seda teost võiks nimetada dokumentaalromaaniks või siis ühe mehe eluraamatuks, ehkki autor peatub üksnes oma elu kõige dramaatilisemail ja sündmusterohkemail aastail: sõda, sõit Vorkuta vangilaagrisse, põgenemine teel, pikk, juhtumusterikas tagasitee Eestisse ning sellele järgnenud pea kaks aastakümmet kestnud varjuelu teise mehe nime all. Peategelase mehelik sarm, julgus ja taktitunne kindlustavad talle ka õrnema soo sümpaatia ning toetuse, milleta ta poleks toime tulnud.
Just see, nö naiste-liin muudab «Metsõuna» omataoliste (Ahto Levi «Halli Hundi päevik», Aleksandr Solženitsõni «GULAGi arhipelag» jm) hulgast erinevaks ja omanäolisemaks.
Autori loomuomane jutustamisviis teeb raamatu loetavaks nagu tõelise seiklusloo, kuigi siin pole midagi välja mõeldud ega fabuleeritud.